Peetri Tolli ajalugu
Tavernis Peetri Toll püüame ajas tagasi minna ja tuua külastajateni Põhjasõja järgse ajastu hõngu. Paraku pole see ülesanne lihtne, kuna Paldiski ajaloos on etappe, mis on omaaegset sadamalinna ka ohtralt räsinud.
Ajaloo tuultes on Paldiski linna ilme oluliselt muutunud. NSVL kasutas sadamalinna väga rangelt suletud ja ülisalajase tuumaallveelaevade väljaõppekeskuse baasina, täna käib vilgas kütuseäri. Nii on kerkinud Paldiskisse palju militaarotstarbelisi hooneid ja elamuid ning kütusemahutid.
Paldiski nime saaga
Enne kui rääkida lähemalt Paldiski ajaloost, tuleks selguse huvides rääkimda ka kohanimest. Paldiski pole asumi algupärane nimi. Kuigi esimesed teadaolevad eestlaste asulad olid siin juba X-XII sajandil, pole nende nimede kohta palju teada. Vanim teadaolev nimetus on hoopis Rogerwiek (Rågervik), mis pärineb rootslastelt, kes XIII sajandi lõpus hakkasid piki mere kallast siia rajama oma asulaid. Nii kandiski Paldiski laht ja asum kuni 1762. aastani hoopis Rogerwieki nime.
1762ndal aastal lasi Katariina II nimetada asula ümber Baltiiski portiks (Balti sadam), mis hiljem omakorda mugandus eestipäraselt Paldiskiks (aastani 1933 Baltiski). 1939. aasta septembris valis linnavolikogu linna uueks nimeks Lahe kuid keeruliste ajaloosündmuste tõttu see nimi enam kasutusse ei jõudnudki.
Rogerwieki laht ja asum
Rogerwieki laht oli eestlaste poolt sadamapiirkonnana kasutusel juba muinasajal. Nagu eelpool mainitud, tundsid eesti rannaalade vastu suurt huvi ka rootslased, kes XIII sajandi lõpus hakkasid piki mere kallast siia rajama oma asulad.
Rootslased hindasid Rogerwieki asukohta kõrgelt. Nii alustasid nad mandrilt Väikse-Pakri saare suunas kivist tammi ehitamist. Lahe mandripoolsel kaldale rajasid nad ka väiksema kindluse, mis asus kaasaegse linna põhjaosas. Kahjuks pole sellest kindlusest enam midagi säilinud.
Põhjasõda
Olulise muutuse Rogerwieki arengusse tõi Põhjasõda. Aastal 1700 sai alguse Põhjasõda, kus Venemaa peamiseks eesmärgiks oli luua ja kindlustada omale pääs Balti mere rannikule.
Läänemeri oli muutunud praktiliselt Rootsi sisemereks. Hansa Liit oli oma mõju minetanud. Merd kontrollis toona võimas Rootsi sõjalaevastik. See asjaolu nõudis Venemaalt väga tugevat laevastikku, mistõttu Peeter I otsustas 1702. aastal luua Balti merel oma püsilaevastiku. Laevastik vajas ühtlasi ka sõjalis-merelisi tugibaase.
Peeter I pidi tõdema fakti, et Soome lahte ehitatud Peterburi ja Kroonlinna sadamad polnud tema laevastiku baassadamateks ja merelt peale tungiva sõja pidamiseks strateegiliselt heades kohtades. Need ei taganud laevastikule vaba tegutsemist tervel Balti merel. Seega oli tarvis laevastiku baassadamate ja merekindluste süsteemi oluliselt laiendada.
Peeter I ründas Rootsi võimu all olnud Eesti- ja Liivimaad, püüdes oma kasuks pöörata Karl XII-nda ja Rootsi peaväe seotuse Poolas, kus üritati troonilt tõugata kuningas August II-st.
Nii jõudis Põhjaõda ka lõpuks Tallinna alla, mille piiramine algas Vene vägede poolt 15.08.1710. Kuigi venelased ei suutnud linna vallutada, muutus piiramisrõngas linnale ränkraskeks koormaks. Seetõttu sõlmisid 29. septembril 1710. Tallinna rae, Eestimaa rüütelkonna ja rootsi garnisoni esindajad ning Vene vägede esindaja Rudolph Felix Bauer Harku mõisas neljapoolse kapitulatsioonileppe.
Ellujäänud Rootsi garnison lahkus Tallinnast 30.09.1710. Pidulikult ja sõjaväelist au hoides marssis Rootsi vägi muusikamängu ja lehvivate lippude all, Toompealt mööda Pikka tänavat Rannaväravasse, kust suunduti laevadele ning seilati Tallinnast ära. Samal ajal sisenesid läbi Toomvärava Vene väed linna.
Aastal 1715 vaatas Peeter I isiklikult üle Revelist (Tallinnast) lääne poole jääva ranniku, sealhulgas ka Rogerwieki lahe. Kui Peeter I oli Rogerwieki lahe ja selle kaldad põhjalikult üle vaadanud, otsustas ta 23. juulil 1715 siia rajada sõjasadama.
Merekindluse rajamine
Kavatsedes Rogerwieki lahte uue sadama rajamist, tegutses Peeter I küllalt ettevaatlikult, kuna väga usaldusväärseid Soome ja Riia lahe kaarte toona ei olnud.
Olles lahe nii mere kui maa poolt läbi uurinud, jõudis ta veendumusele, et lahte on saab mahutada umbes sada laeva ning et hea sügav põhi ja mugav väljapääs lahest kindlustavad suurepärase ankrukoha. Jäi üksnes veel kaitsta sadam tugevate meretormide eest ja kindlustada vaenlase võimalike rünnakute vastu.
Sõjasadama ja merekindluse ehitus sai alguse 1716ndal aastal. Sõjasadama projekti järgi oli ette nähtud 1,5 miiili pikkuse tammi ehitamine Pakri poolsaare ja Väike-Pakri saare vahele. Tammi mõlematesse otstesse pidi rajatama tähtkants. Linna tuli ehitada kasarmud, kirik, haigla ja residents tsaarile.
Paraku edenesid ehitustööd vaevaliselt, osaliselt valmisid vaid mandri poolne tähtkants, kirik ning tsaari residents, mis kehva tehnilise seisundi tõttu pool sajandit hiljem lammutati. Ehitusel kasutati tööjõuna peamiselt sunnitöölisi, kellest suurem osa raske töö tagajärjel hukkus.
Peale Peeter I surma sõjasadama ja merekindluse ehitustöö seiskus. Taas alustati ehitustöid tammi kallal alles 1746ndal aastal, peale tsaarinna Jelizaveta kohalkäimist.
Katariina II valitsusajal pidi sõjasadama ja merekindluse ehitus saama uue hoo ja nii nimetati tollane Rogerwiek ümber Baltiiski Portiks. Katariina II määras töödejuhatajaks kindralfeldmarssal krahv Burchard Chr. Von Münnichi, kes omakorda lasi teha uue sõjasadama projekti, milles nähti ette lisaks varasemastele kavatsustele ka kindlustiste ning kasarmute rajamise Väike-Pakri saarele. Linna plaaniti ehitada admiraliteedi laevatehas, 16000 alamväelase jaoks kasarmud, mitu hospidali ning veel uhke loss Katariina II jaoks.
Merekindluse sulgemine
Katariina II soovis enne uue projekti lõplikku heakskiitmist ehituse ise üle vaadata ning külastas 1764ndal aastal Paldiskit. Paraku valmistas see külaskäik talle märkimisäärse pettumuse, sest suurejoonelisest ehitusest kuhu aastate vältel oli suunatud kümneid tuhandeid sunnitöölisi ning kulutatud tohutuid summasid, polnud valmis õieti midagi. Tõenäoliselt kadusid nii rahad kui vahendid juba poolel teel enne kohapeale jõudmist. Nii lõpetatigi 1767ndal aastal Baltiiski Porti ehitustööd. Muulist oli selleks ajaks valminud planeeritud 1,5 miili asemel kõigest umbes kolmandik miili.
Paldiski sõjasadama projekt kerkis hiljem veel siiski mõned korrad päevakorda, ent ajad olid muutunud ning Paldiski kaotanud oma Peeter I aegse strateegilise olulisuse. 1796ndal aastal Baltiiski Port kaotas oma merekindluse staatuse ning garnison lahkus siit.
Paldiski kaubasadamana
Kuigi Baltiiski Porti kaotas tähtsuse sõjasadama ja merekindlusena, toimis see üleriigilise tähtsusega kaubasadamana edasi.
Pärast raudtee kasutuselevõttu kasvas siinne kaubakäive kohati isegi nii suureks, et Baltiiski Port oli Venemaal tähtsuselt kolmas kaubasadam.
Eesti Vabariigi tekkega muutus Baltiski kohaliku tähtsusega kala- ja ekspordisadamaks. Transiitkaubandus Venemaaga, mis tsaari ajal oli põhjustanud suure kaubakäibe, seiskus täielikult. Kuigi Baltiski kaudu eksporditi põllumajandussaadusi, Vasalemma marmorit ning propse kaevanduste jaoks Inglismaale, jäid sadama kaubamahud suhteliselt madalaks.
Peetri Toll
Tavern Peetri Toll on rajatud omaaegsesse Tsaari Venemaa tollikontori hoonesse. Tsaari Venemaa tollikontor tegutses siin kuni vene tsaar Nikolai II kukutamiseni.
Murrangulised muutused tõi Eestisse nõukogude okupatsioon, mis muutis Paldiski 1962ndal aastal ülisalajaseks suletud linnaks. Kohalik elanikkond aeti linnast välja ja selle asemele kerkis NSVL armee tuumalaevade õppekeskus. Ajaloolisi miljööd paraku ei hinnatud, osadel hoonetel lasti lihtsalt laguneda ning linn ehitati täis militaarotstarbelisi hooneid ja elamuid.
Peetri Toll on püüdnud ajaloolist tollihoonet oma jõudu ja jaksu mööda restaureerida ning siin taastada omaaegset ajaloolist hõngu.
Kuigi Eesti langes Põhjasõjas Venemaa kätte, domineeris siin edasi baltisaksa aadlike võim. Nii oligi Põhjasõja järgne Paldiski omapärane segu rannarootsi, eesti, baltisaksa ja vene kultuuridest. Peetri Tavern püüabki täna seda huvitavat kultuurisegu taastada venehõngulise köögi ning eesti ja baltisaksa pärase ajaloolise stiiliga.